Sellest, kuidas teiste transpordist sõltumine ei ole hea..

Eile õhtul oli siis võimalus olla mõõdukalt pimedal ja külmal ajal eemal ja oodata päeva viimast bussi, mis mind Tartusse tooks. Pime, külm ja buss hilineb 18 minutit. Väga napilt vedas, sest 30 sekundit hiljem oleks ma otsustanud, et bussi ei tulegi ja oleks läinud hääletama. Pimedas pealesaamine oleks ilmselt fun olnud, eelmine kord sama marsruuti hääletades (suvel, valges), läks kolm autot ja kümmekond kilomeetrit astumist. Seekord oleks ilmselt rohkem tööd ja vaeva vaja läinud. Külmetamine ei vaimusta mind praegu. Bussi otsus ikkagi tulla säästis mind. Jei, vist.

On erakordselt häiriv kui minu tegemised (ja heaolu sealhulgas) sõltub minust mittesõltuvatest või raskestimõjutatavatest teguritest, inimestest ja asjadest. Sõltumine ei ole hea. Näiteks bussidest. Lisaks eelpool kirjeldatud põnevale bussiootamisele on ka suvaline liikumist nõudva ürituse korraldamine tõsine rõõm:

buss sõidab?
buss ei sõida?
millal buss läheb?
millal viimane buss läheb?
kas buss peatub ?
kas ma saan kellegi käest autot laenata?
kust ma saaks autot laenata?
kas ma tahan autot laenata?
Oleks see üldse parem?
Äkki oleks parem kodus istuda ja mitte midagi teha ?

Ei, tegelikult ma ei vaja autot.
Ma ei taha autot.
Ei mingit irooniat - ma ei taha autot, tahan ainult lihtsamaid lahendusi.

Keep it simple, stupid.

P.S. kui randomijumalal ressursse üle peaks jääma, siis võtaks lihtsamate lahenduste soovi ülejäägist soojust.

Sellest kui raske on Ripley't mängimas näha.. (2)

Seekordses osas selgub, et I on ise loll ja saamatu. Aga lugege ise täpsemalt:

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. Leidsin, et mul on õigus mõõdukaks rahulolematuseks, kuid olin endiselt optimistlik. Hoolimata ohust, et võib korduda üleeilne stsenaarium "jah, uurime kas plaat ikka ON vigane, tulge homme tagasi". Seekord oli teine teenindaja, kes mainis, et see plaat on neil viimane ja otsutas plaati kohe ise kontrollida. Mäletasin umbes, et katkine koht oli ca 20+ minuti kandis, ühe telefonikõne ajal. Vaatasin siis laenutuse seinalt kuidas nende mängija seda plaati ilma nähtavate probleemideta mängis ja ma sain kahelda, millisel hetkel ja millise telefonikõne ajal minu DVD lugeja kokutas ja köhis! Selle peale meenus mulle ka vigane plaat nr 1 kus minu arvuti ei saanud Warner Bros logo näitamisegagi hakkama, aga kontoriraal alles 20+ minuti peale kooles. Et siis ohkasin, et ise olen loll ja saamatu ja mu arvuti koos minuga. Õnneks klienditeenindaja oli mõistlik ja mõistev ning tuletas mulle meelde, et kui ma seda filmi ikkagi tahan näha, siis mul on õigus seda veel kella 22:00-ni enda käes hoida..

Nii ma siis alustasingi pühapäevast tööpäeva filmivaatamisega. Tuleb tunnistada, et ka vigase plaadi no 2 puhul oli ohvitsaraal veenvam kui minu kodune arvuti. Filmi peale kaotasin aukude nahka vaid mõne minuti kuskil 28. minuti kandis. Paar korda oli ka mõnesekundilised seisakud, aga vähemalt sain filmi vaadatud, tagastatud ja antud saaga lõppenuks lugeda. Rõõmustagem, ristirahvas, järgmine päev tuleb ilma vajaduseta lipata Poe tänavale korralikku plaati nõudma.

 

Millise õppetunni võiks siit välja lugeda? Huvitav kas mu DVD-lugeja töökindluse tõstmiseks puhastamisest piisaks või tuleb leppida, et mu arvuti on jonnakas tõbras ?

Film, muide, oli mõnus. Mul on mingi veider sümpaatia snoobilike ja pisut twisted moraalikoodeksiga tegelaste suhtes. Sinna lahtrisse läheb näiteks Dr Hannibal Lecter, Sae-sarja kangelane jt. Nende hulka saab arvata ka Tom Ripley, kes on meeldivalt vähem ekstreemne eelpoolmainitutest. Sümpaatia põhjuseks on ilmselt nende usk endasse ja mõningane üleolek levinud kuid põhjendamatutest tavadest, võime olla iseenda autoriteet eetikaküsimustes ja olla omal veidral moel Hea Inimene. Thomas  Ripley näis selles valguses nii ehe. Väike egoismilaks on selles kõige juures ehk andestatav. Nobody's perfect.

Meeldejätmiseks värvikas katke:

Tom Ripley: I'm a creation. A gifted improviser. I lack your conscience and when I was young that troubled me. It no longer does. I don't worry about being caught because I don't believe anyone is watching. The world is not a poorer place because those people are dead. It's one less car on the road. It's a little less noise and menace. You were brave today. You put some money away for your family. That's all.
Jonathan Trevanny: If you lack my conscience, why did you help me on the train?
Tom Ripley: I don't know, but it doesn't surprise me. The one thing I know is we're constantly being reborn.

Laenutuses üteldi, et neil ei ole filmi "Talented Mr Ripley". Aga ma tahan seda näha. Oeh-jah, huvitav-huvitav, mida see tähendab..

Soundtrack: Dead Can Dance - Host of Seraphim
(p.s. antud lugu oli ka vaadatud filmis! *pöidlad üles* (?)

Sellest kui raske on Ripley't mängimas näha..

Olles müünud oma hinge videolaenutusele (oman kliendikaarti), külastan seda asutust aeg-ajalt. Ma olen üsna filmisõber ja kui lisada komplekti regulaarsed ausushood, siis juhtubki nii, et ma ei piraaditse, vaid töölt tulles haaran näiteks Poe tänavalt õhtuks filmi. Viimati jäi silma Ripley's game - Malkovich'iga film ei saa päris kehv olla. Kui mitte muud, siis tõotab olla vähemalt jabur. Ma polnud küll näinud filmi "Talented Mr Ripley", aga pole vast hullu..

Etsiis, laenutasin selle filmi ja asusin usinalt kodus vaatama: algustiitrid, lahe intro, väike sissejuhatus põhiliini ja  ..tegevus peatub! .. paus. .. paus... . .. paus. .. Krt, nad, va kaabakad, andsid mulle katkise plaadi. Vaatasin kurja pilguga kuidas plaadialune nägi välja nagu 20 vihast neegrit oleks seal renju't mänginud, plaadi pealmises osaski 3-4 auku. Et siis sel õhtul filmi ei saanud, vaatasin selle asemel pisut Dilbertit. Oeh-jah.

Järgmisel päev.

Läksin optimistlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. Sisimas küll pisut kripeldas, et tekib situatsioon, mida KR nimetaks konfliktiks, kuid kuna ma teadsin, et mul on õigus (s.t. tugevalt kahtlustasin, laenutustingimusi ma tegelikult peast ei teadnud), siis olin ka selleks valmis. Selgus, et õnneks oldi laenutuses peaaegu koostööaltid. Võeti plaat, lubati kontrollida ja kuna ma mainisin, et ma sooviks seda filmi ikkagi näha, siis paluti homme tagasi tulla. Hmm. Niipaljukest siis usaldust, et kui klient ütleb, et plaat on vigane, siis see ka ON vigane. No, no big deal, nagunii on boonus-tööpäevad ja pean kesklinnas olema, lippasin siis vaguralt filmitult minema.

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat. (Märkasite, onju, et siin me oleme juba olnud ?). Kahtlustasin, et nad võivad hakata mult uuesti laenutustasu nõudma, kuid ei muretsenud, sest olin veendunud, et mul on õigus see film tasuta saada. Siiski olin optimist, et probleeme ei teki, ja nii peaaegu oligi. Nad tõesti mainisid, et "mhmh, oli jah vigane" ja andsid mulle uue plaadi sama filmiga. Täitis mingi teistsuguse paberi, kus oli kenasti kirjas "ASENDUSPLAAT" ja 0 kr. That's the way to do it! Lippasin siis tunde hiljem õhtul tööpäevast väsinult koju ja asusin vaatama: algustiitrid, lahe intro, väike sissejuhatus põhiliini ja ..tegevus peatub! .. paus. .. paus... . .. paus. .. Krt, nad, va kaabakad, andsid mulle katkise plaadi! (märkasite ajaloo kordumist, onju ?). Etsiis mulle anti asendusplaadiks teine vigane plaat. Plaadialune oli küll pisut ilusam, aga plaadipealsel oli pooltosinat erineva suurusega auku. Vähemalt erinevate kohta peal kui eelmine kord.

Ma ei tea küll mis homme juhtuma hakkab, aga las ma annan teile väikese vihje, kuidas see lugu jätkub:

Järgmine päev.

Läksin entusiastlikult Poe-tänavale tagasi, õilsas usus nõuda omale korralik plaat.

....

(to be continued)

Sellest, et oli Griin2008..

Vana uudis, ma tean, aga parem hilja kui mitte keegi. Etsiis sai seekord väisatud vaid esimest päeva. Seekord õnnestus isegi mõned sidekick'id leitud, kes transpordi ja meeldiva vigina-vestluse-muigamisega õhtut saata aitasid.. Kommenteeriks kiirelt paari sõnaga ka bände..

Melmac. Nagu esimese esineja puhul on tavaks saanud, siis hakkab neist pisut hale. Paarkümmend inimest (sõpra?) lava ees ja püüe kuidagi marukülma ja ükskõikse taustalpassijate pilvega kontakti saada. Tegelikult ei kõlanudki halvasti, aga püsisin ka taustapilves.

Maroon. LJ'le meeldis, käis ja kargas. Minule pole kiired trummid kunagi väga meeldinud. Jaburpidevalt muutuva tempoga lood ja vihane solist. Nagu ikka. Lugesin enamiku ajast eemal raamatut (Ishiguro "Päeva riismed").

Vennaskond. üllatas positiivselt. Ma olen neid küll mõned korrad ka varem laivis näinud, aga sel korral oli lugudevalik märgatavalt meeldivam kui teistel kordadel. Ei olnud igav teeme-punki, vaid kuidagi rohkem tahke esitus. Eriti meeldejääv oli "kõik müügiks" ja kitarrine "Disko". Lisaks on Trubetsky alati natuke naljakas (in a good way).

Callisto. Uskusin, et need soomepojad jahutavad kõik lootusetult maha oma aeglase igikestvate lugudega, kuid andsin neile võimaluse, ronides lava lähedusse ja ei kahetse. Atmosfääriline kraam ja hea seejuures.. Kogub, kogub, kogub ja siis aeglane kuid võimas akordisari, et uuesti "koguma" hakata. Postiivne üllatus taaskord tühja koha pealt. (oi mulle meeldivad need tühja koha pealt tulnud positiivsed asjad).

Waltari. Jättis mitte küll halva, aga pisut ilmetu mulje. Tundus selline raadiokraam, mida kõlbab kuulata, aga mis meelde ei jää. Võmalik, et ma lihtsalt ei andnud neile piisavalt võimalust. Aga toitumisringi oli niiehknii vaja.

Metsatöll. Noh, pole vist vaja midagi ütelda, Töllu on kõik laivis näinud ja ega nad väga midagi ei muuda. Seekord ehk niipalju, et Kukerpillide lugusid tehti paar tükki. "Saaremaa vägilane" kõlab laivis alati väääga lahedalt.

Dark Tranquillity. Kuna neid ma läksin seekord peamisel kaema, siis ma püüdsin ennast aegsasti ettepoole mahutada. Tuleb tunnistada, et solist oli lahe, laheda häälega samuti. Nii karehääl kui puhas. Vanemad lood olid eristamatult keskpärased, aga uue albumi omad on midagi minu maitsele: "Focus Shift", "Terminus (Where death is most alive)" jms. Kael kandis. Publik oli nõme jänes ilmselt, sest parim lugu jäi mängimata - "Icipher". Kahtlustan, et see oli lisalooks plaanitud.. Ähh.

Selline üritus siis seekord..

Ja btw, taaskord üks üritus, kus minemine ja tulemine oli sama meeldiv kui üritus ise. Võib-olla ma lihtsalt igatsesin pimedat maanteed, kes teab.. Või siis oli lihtsalt meeldiv seltskond ja ei kuskile kiiret.

Hoo-rah!

soundtrack: Vennaskond - Kõik müügiks

Sellest, et jõulud on ikkagi jälle rohelised..

Hirmus vaikseks olen viimasel ajal jäänud. Põhjuseid häid, paremaid ja vähemparemaid.. Pisut aktiivsust vasakul ja passiivsust paremal.

Ja ma otsustasin, et Griinile peab ka sel aastal vähemalt natuke jõudma. Esialgse plaani järgi võtan ühe päeva: Dark Tranquility + Metsatöll + Vennaskond + võimalikud üllatajad. Ühe päeva oluline eelis on see, et ei pea hakkama ööbimiskoha otsimise ja ostmisega jantima. Gunni sõnul ühikat sel aastal enam ei ole. Kahju, oli ju suhteliselt mugav. Eelmise aasta leedukatest toanaabrid olid ka lahedad .. Oeh-jah.

Soundtrack: Bush - English fire