pühapäev, november 29, 2009

Sellest, et jalgrattad ei anna asu..

Pöff on siin. Paar filmi ka juba seljataga, sealhulgas esimene Pärl.. aga kõigest järgemööda:

Külmad hinged (programm: panoraam)

Kerge, pisut napakas komöödiasugemetega linateos. Paul Giamatti pärast sai see film kavva võetud ja õigustatult - Giamatti on osav kujutamaks nö häiritud tegelast. Filmi sisu oli pisut liiga lihtne ja etteaimatav, kuid hinge-idee ja mõned humoorikad dialoogid kompenseerisid seda. Säravamad kohad hõlmasid näiteks diskussiooni hinge suuruse üle (hernes!), hing kui omand, hingede ladustamist New Jersey's, hingede must turg, "muulad" jms. Mõtlemisainet jätkub, kui filmi lugu kõrvale jätta.

Aus mittehäiriv keskpärasus, Andsin hindeks 4.

- - -

Siin (programm: päike tõuseb idast)

Enamasti ma olen nö hullumajafilmide suhtes positiivselt meelestatud. Antud juhul aga rakendus see nii tavapärane aasia mitte-äkshõn filmide probleem: rämediibid sümbolid, aeglus, vormiga mängimine kaotab lisaks tähelepanule ka emotsiooni ja sõnumi. Kolmveerand filmi ma vaatasin ja noogutasin "jajah, ju siis. järgmine stseen, palun". Pidev kordamine/kordumine oli oma taotluslikkusest hoolimata tüütu. Jajah, "kordamist ei ole olemas, sest kõik muutub" või misiganes. Õnneks polnud see film minu jaoks üdini halb. Näiteks mulle meeldis vaikiv tegelane, küll ainult siis kui ta midagi ei teinud; paar vormilist võtet olid esimesed paar korda huvitavad. Enne lõppu tekkis ka mingi kokkuvõttev/siduv idee - amor fati – kuid see toodi sisse nii hilja, nii kohmakalt ja ebaveenvalt, et see palju ei päästnud:

"My formula for greatness in a human being is amor fati: that one wants nothing to be different, not forward, not backward, not in all eternity."
(Friedrich Nietzsche)

Ebaveenev, kohmakas, seosetu. Amor fati päästis miinimumist: napilt 3

- - -

Kaitsja (programm: panoraam)

Plakat_A1-Prr09.inddKui ma selle filmi kavasse paigutasin, mõtlesin: "ehk on ilus". Ma ei osanud oodata, et see on NII ilus ja et sel on ka hea sisu, hea soundtrack, hea emotsioon, hea lõpp! See ei ole mingi järjekordne natsid-on-pahad-film ega aasta-oli-siis-1938 ega oo-üllas-peredraama ega muudki sellist karpipandavat. Teemaderingis on pigem hirm, usaldus, usk, lootus, väärikus, paratamatus, isiksus, mõjuvõim, vastutus.. Need kombineeruvad mõteteks hea-halva, õige-vale, idealismi-pragmaatilisuse telgede kohta, laskumata mustvalgesse maailma, vaid juhatades vaatajat väärtuste üle järele mõtlema. Seejuures on see kõik on esitatud lihtsal, näiliselt diiplust mittetaotleval moel, võimaldades seda vaadata ka lihtsalt kui ajaloolise taustaga põnevikku.

Kui keegi juhtub usaldama mu maitset filmide alal, siis tõtake kinno - Pöffi raames näeb seda filmi veel esmaspäeval Tallinnas. Soovitan soojalt.

Andsin hindeks 5, kõhklematult.

Sildid: ,

neljapäev, november 26, 2009

Sellest, et hämarad õhtud on käega katsuda..

.. sest läheneb taas võimalus veidraid filme vaadata. Ohtralt, ka Tartus. Pöff, loomulikult. Seega hullasingi une, Champions league' ja ajutise töötegemise vahel kõik Tartus näidatavad filmid läbi käia ja otsustada, millised neist vaatamisele lähevad. Vaevaliselt jõudsin ka mingile otsusele ja tõin omale 2,4 meetrit pileteid. Plaanis järgmised filmid:

reede, 27. november 2009
2753 19:30 Külmad hinged
2759 23:30 Siin
laupäev, 28. november 2009
20:00 Kaitsja
pühapäev, 29. november 2009
2960 22:00 Van Diemeni maa
esmaspäev, 30. november 2009
3056 18:00 Ahv
3058 22:30 Mammut
teisipäev, 1. detsember 2009
0157 18:00 Põgenik
0158 20:00 Nanjing, elu ja surma linn
kolmapäev, 2. detsember 2009
0251 19:00 Kuu
0252 21:30 Võimu piirid
reede, 4. detsember 2009
0451 20:30 Samson ja Delilah
0460 23:00 Doktor Parnassuse imaginaarum
laupäev, 5. detsember 2009
0550 17:00 Prohvet
0560 22:00 Triaaž
pühapäev, 6. detsember 2009
0657 20:00 Kõik teised
0662 23:00 Tavalised inimesed

Otsustasin, et olen realist ja rohkem kui kaks filmi päeva ei planeeri. Mitmed huvitavad asjad jäid ka välja, aga mitmes kohas olla ma veel ei oska ja no tõesti ei usu, et palju rohkem jaksaks ka vastu võtta. Alati on lootus, et hea saatus toob paremad palad varem või hiljem niiehknii minuni. Üle ühe õla ma nägin mõnda saatust juba vaikselt tulemas.

Marurahul.

Sildid: ,

kolmapäev, november 25, 2009

Sellest, kuidas ma pliiatseid ei tahtnud..

Avastasin eile, et mul on Apollo 500 kr kinkekaart, millel veel vaid mõned päevad aegumiseni jäänud. Lippasin siis poodi ja valisin kaks raamatut. Sõrmuste sarja teise raamatu (eestistamata nimedega versioon!) ja ühe William Gibsoni raamatu. Summa kokku 450 kr.

Müüjale ei andnud kuidagi rahu, et ma tahan 50 krooni "raisku" lasta. Ma küll kinnitasin talle, et mul ei ole midagi selle vastu kui Apollo selle raha saab. Aga ma pidin sel teemal pikemalt suhtlema:

Jah, ma tean et see on 50 krooni.
Ei, ma ei soovi taskumärkmikku.
Ei, ma ei soovi ka pliiatseid. Las ta jääb.
Ei, ma ei soovi kalendreid.
Jah, ma tean, et 50 krooni on suur raha. Sellegipooest.
Jah, tõesti ei soovi kirjatarbeid.
Ajakirju ? Aagh, hea küll, teil "Tarkade klubi" on ?
Jah, ma tean, et 5 krooni jääb üle.
Ei, ma ei soovi tindipliiatsit.

Aega võttis, aga ma sain oma kaks raamatut kätte. Läbitud situatsioon oli pisut tüütu, kuid huvitav sellegipoolest - ettevõte pingutab kõigest hingest, et loobuda väikesest lisakasumist ja püüda anda kliendile maksimaalse kasu. Omamoodi armas ja julgustav, hoolimata sellest, et nende ja minu nägemus kasust oli pisut erinev.

Paraku mul oli tõesti sellest 50 kroonist üsna ükskõik. Selle eest ei näinud olevat võimalik saada ühtegi raamatut, mida ma oleks tol hetkel tahtnud. Need, mida ma oleks tahtud, oleks nõudnud lisaraha ja seda lisaraha ma oleks hea meelega kasutanud raamatute ostmiseks mõnel teisel päeval. Raamatute ostmine ei ole minu jaoks vaid raamatu kojutoomine, vaid sündmus. Sündmus, mis teeb tuju paremaks, sest ma tunnen kuidas head asjad tulevad haardeulatusse ja avardavad mu võimalusi sobival hetkel tundideks (paremal juhul päevadeks) "ära kaduda". Kaks raamatut korraga osta on juba tuju laristamine.

Pealegi, on nõme klammerduda ja väärtustada elukvaliteeti mittemõjutavat rahasummat rohkem kui tunnet, et mis mul on, on piisav. Ma ei vaja rohkem asju lihtsalt selle pärast, et nende saamine on võimalik. Oluline pole mitte asjade hulk, vaid see, et need oleksid õiged ja head.

Sildid:

reede, november 20, 2009

Sellest, et vetikad ujuvad vastuvoolu..

Täna tekkis ühes vestluses vihje õhupallidele, mis mõttes said paraku kiirelt omale matemaatilise analüüsi praktikumi ülesannete lahendusi ja lähikonda ühe teatava legendaarse vanainimese. Mul on kuhu püüelda. Mu pisut ebastabiilne ratsionaalsus aitab mind sarnast taset saavutada ja mängleva kergusega mõnel alam-alal möödagi minna. Ebaterve eesmärk, aga nagu vanad eestlased ütli: "hobi peab olema" (Ugandi).

Ebastabiilsuse toojad alternatiivratsionaalsused ei ole õnneks täielikult juhuslikud maailma pööravad uudistõed, vaid pigem mingite olemasolevate väidete ootamatud võimendumised peaaegu vaieldamatuks väiteks. Ootamatult tekib mulle teadmine, et miski "lihtsalt EI OLE õige". Ma loen kokku argumendid selle miski poolt-juurde-kaasa-vastu, mõtlen, mida neist igaüks tähendab, mida kaasa toob ja jõuan järeldusele, et see ebaõige miski on tegelikult "mõne ajutise negatiivse kõrvalmõjuga" miski  ja ometi ma ei saa üle sellest ebamäärasese päritoluga teadmisest, et see miski EI OLE ÕIGE – ma pöördun ära, loobun, muudan kurssi ja olen teadlik, et ma viskan ära enamiku sinna investeeritud ressursid, plaanid, konkreetsed ja minu jaoks olulised hüved. Viskan ära teadlikult, süstemaatiliselt, hoolikalt, panen seljataga põlema ka kui vaja. Asemele võtan ebamugavuse, riskid ja teadmatuse – selle tavapärase kraami, mis täidab iga ootamatult tekkinud vaba ruumi.

Vahel olen ennast veennud, et ootamatult leitud "usu" põhjuseks on see või teine tõenäoliselt ainult mulle endale (ja mõnikord üsna vähe) oluline eetiline tõekspidamine. Vahel ei leia jälle ka hiljem ühtegi otsustavat põhjendust, vaid lihtsalt tean sisimas, et see, mis ma tegin, oli ÕIGE. Mul on hea meel, et ma üldjuhul ei kahtle ega kahetse, aga pisut hirmutav või muret tekitav on see siiski. Ma ei tea millal see jälle juhtub ja kuhu ma ennast selle tulemusena viskan. Aga me oleme Egoga oma arrogantsuses rahulikud, sest mul lucky perk vm.

Taaskord olen teel vette. Kui ootamatusi ei teki, siis vähemalt Tartust ma sel korral end välja ei visanud, kuigi see oli oi-kui-lähedal. Vetikad said/saavad oma ebastabiilsusdoosi kätte, ehk nüüd on natuke aega rahulik.

image Btw. Tartu Uue Teatri IDentiteet on hea. Reklaamitav sisu on nõrk, mõnes kohas mängitakse üle nagu teatris tavaks, kuid vorm on imeline. Üks neist teostest, mis räägib minuga, näitab näpuga, irvitab ja ei taha ka pea nädal hiljem vait jääda. Kui keegi tahab näiteks 28.nov "kinno" minna seda vaatama, siis ma oleks tõenäoliselt nõus assisteerima. Head asjad saavad mu tähelepanu tihti liiaga ;)

Soudtrack: Leonard Cohen – By the rivers dark

Sildid: ,

esmaspäev, november 09, 2009

Sellest tšellode ja külmkapi kompositsioonist..

Noorus oli ikka ilus aeg. Siis ei osanud märg-olemise ja lihtsalt pidevalt külma käes viibimise peale oodatagi, et võiks okastraati neelama hakata. Eriti kui need külmoleku-aktsioonid kestavad vaid tunnike või paar korraga ja hõlmavad ka intensiivselt liigutamist. Linnainimeseks ära läinud, ilmselt. Kui suureks saan või aega leian, siis arenen tagasi.

- - -

Jabur on see, kui orkester hoo üles võtab (jutumärke pole vaja). Täna näitks tundus, et must vasakul hiilivad minuga kaasa kaks tšellisti. Külmkapist peab eemale hoidma, see ei sobi tšellodega kokku.

Sildid: